Kategooriad
Määratlemata

Tartu Ülikooli kunstiajaloolaste järelhüüe Jaak Kangilaskile

IN MEMORIAM. Jaak Kangilaski

30. augustil lahkus meie seast Tartu Ülikooli emeriitprofessor Jaak Kangilaski.

Jaak Kangilaski sündis 10. detsembril 1939 Viljandis kunstilembeses perekonnas. Tema ema Mari Kangilaski oli näitleja, isa Juhan Kangilaski oli õppinud Pallase kunstikoolis ja onu Ott Kangilaski oli tuntud graafik. Jaak Kangilaski kasvas üles Nõmmel ja lõpetas 1958. aastal praeguse Tallinna Nõmme Gümnaasiumi. Samal aastal Tartusse õppima siirdudes olid sõelal ka bioloogia ja keeleteadus, ent lõpuks langes valik ajaloo eriala kasuks. Samal aastal ülikooli astunud Jaan Kaplinski, Andres Ehini, Marju Lauristini jt filoloogiatudengitega osales Kangilaski üliõpilaspäevil iganädalastel salonglikel aruteluõhtutel.

Ülikoolis õppides kaalus Kangilaski üleminekut EELK Konsistooriumi, et omandada kirikuõpetaja elukutse. Kõhklustele tegi aga lõpu sattumine professor Voldemar Vaga kunstiajaloo loengutele. Kangilaski sõnul ei tulenenud tema edasine keskendumine kunstiajaloole huvist kunsti vastu ega esteetiliste naudingute ihast, vaid taipamisest, et see eriala võimaldab mõnevõrra ausamat tegelemist lähimineviku ja kaasaja ühiskonna probleemidega. Kangilaskit huvitas 20. sajand, ent selle poliitiline või sotsiaalne ajalugu oli rängalt politiseeritud. Kunsti vaatlemine ühiskondlik-poliitilises ja mõtteloolises tervikus jäigi Kangilaski kunstikäsitusele omaseks.

Nõukogude võimu tingimustes nägi Kangilaski kunstiteaduses ja -kriitikas võimalust tutvustada valitseva ideoloogia suhtes alternatiivseid ja õõnestuslikke ideid. Selleks tuli marksismile sobivate argumentidega toetada vaba kunsti eluõigust. Aastatel 1964–1967 oli Kangilaski Tartu Ülikooli aspirant ja 1969. aastal kaitses ta samas kandidaadi väitekirja. Ta oli 1967. aastast Tartu Ülikooli ja 1971. aastast Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Aastast 1988 oli Kangilaski Eesti Kunstiakadeemia ja aastast 1994 Tartu Ülikooli professor.

Juba 1967. aastal tekkis Jaak Kangilaskil esimeste Lääne kunsti käsitlenud artiklite järel kontakt eesti pagulasharitlastega, kes aitasid temani toimetada moodsa kunsti mõistmiseks vajalikku Lääne kirjandust. Kangilaski omakorda tutvustas loetut nii üliõpilastele kui ka muudele auditooriumidele, püüdes uuenduslikku kunsti seletada ja õigustada. Moodsa kunsti nägemiseks oma silmaga oli aga vaja ka välismaal käia. Selle võimaluse saamiseks andis Kangilaski avalduse NLKP-sse astumiseks, mida nimetas hiljem elu raskeimaks valikuks. Kangilaski sõnul ei uskunud ta süsteemi seestpoolt muutmise võimalust, vaid leidis endale jõukohase ja sobiva missiooni 20. sajandi Lääne kunsti tutvustamises ning seeläbi eesti kunsti omanäolisuse ja siinse publiku enesekindluse toetamises.

1969 tegi Kangilaski esimesed pikemad välisreisid USA-sse ja Pariisi. Tema muljed ei olnud siiski jäägitult positiivsed. Rohke imetlusväärse kõrval valmistas pettumuse kokkupuude äsja üliõpilasrahutused korraldanud mässumeelsete uusvasaklastega. Tutvudes kunstiteoorias samal ajal endast märku andnud paradigmamuutusega modernismilt postmodernismile, adus Kangilaski vasakradikaalsete ideede rolli selles. 1970.–1980. aastate Lääne kunsti käsitlevates artiklites püüdis Kangilaski neid muutusi tasakaalukalt ja analüüsivalt kirjeldada ja seletada.

Jaak Kangilaski oli armastatud õppejõud, kes nautis õpetamist ning suutis loengutes luua sügava eruditsiooni, kuid mängleva kergusega seoseid ning üldistusi. Ta oli karismaatiline lektor, kelle legendaarseid 20. sajandi kunstiajaloo loenguid kuulati nii uksel seistes kui ka aknalaudadel istudes. Kangilaski on suure osa praeguste kunstiajaloolaste, aga ka paljude uuendusmeelsete kunstnike õpetaja ja mõttekaaslane. Tema lähemate sõprade hulka kuulusid näiteks Andres Tolts ja Ando Keskküla. Kangilaski oli mitme Eesti nõukogude perioodi kunstiajaloo krestomaatilise käsitluse autor. Eesti kunstiajaloo kõrval kuulus tema erialane süda Lääne moodsa kunsti teoreetilistele probleemidele. Alates 1967. aastal Ott Kangilaskiga kahasse kirjutatud „Kunsti kukeaabitsast“ ilmus Kangilaski sulest hulk kunstiajaloo õpikuid, mille järgi on Eesti koolides ja ülikoolides õpitud aastakümneid.

Kunstiajaloo õpetamise ja uurimise kõrval täitis Kangilaski vastutusrikkaid ameteid. Keerulisel ajal aastatel 1989–1995 oli Kangilaski Eesti Kunstiakadeemia rektor. 2003.–2006. aastal töötas ta Tartu Ülikooli prorektorina. Ta on olnud UNESCO Eesti rahvusliku komitee esimees ja ta on nimetanud UNESCO peakonverentsi kõrgeimaks foorumiks, kus tal oli au kõneleda. Kangilaski oli Riigivapi IV klassi teenetemärgi kavaler. 2016. aastal pälvis ta Kristjan Raua preemia aastakümnetepikkuse panuse eest eesti kunsti ja kunstiajaloo mõtestamisse. Tänavu sai Kangilaski riikliku kultuuri elutööpreemia.

Kolleegid, juhendatavad ja üliõpilased mäletavad Jaak Kangilaskit erakordselt sooja ja naerulembese inimesena, kes oli meeldejääv nii särava eruditsiooni kui ka professorliku hajameelsuse poolest. Tartu Ülikool leinab oma silmapaistvat liiget ja avaldab kaastunnet tema perekonnale.

Jaak Kangilaski ärasaatmine on Eesti Kunstiakadeemia aulas pühapäeval, 4. septembril kl 14. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

Jaak Kangilaski. Foto: Eesti Kunstimuuseum

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s