Koht: Eesti Arhitektuurimuuseum, Rotermanni Soolaladu
(H)arutuse nädalal pöörduvad pilgud taas Estoniale, kui teatri- ja kontserdimajas tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva. Jutt uue ooperi- ja balletiteatri hoone vajadusest ringleb kultuurivallas juba aastakümneid. Ruumikitsikust tõdeti 1980. aastatel ning uueks asukohaks pidi saama Tallinna kesklinna detailplaneeringu järgi Süda tänava piirkond, arhitektuurikonkursi võitsid Peep Jänes ja Henno Sepmann. Ooperimaja jäi uue aja tulekuga ehitamata. Sel aastatuhandel on võimalikuks peetud mereäärset krunti, sealhulgas kütab kirgi idee tühjalt seisva Linnahalli renessansist ooperi- ja balletimajana. Sama tuliselt on meedias esil arutelud Estonia teatrimaja juurdeehituse üle koos kujutistega võimalikust mahust.
Milline lahendus on linnaehituse, muinsuskaitse, hea arhitektuuri ning kulukuse seisukohast kõige targem? Kuivõrd elavdaks uus- või juurdeehitis kesklinna? Kui palju on üldse uusi teatrimaju vaja? Estonia teatrimaja ruumiprobleeme ja juurdeehituse eri tahke tutvustavad ning analüüsivad Rahvusooper Estonia peadirektor Ott Maaten, arhitekt Villem Tomiste (Stuudio Tallinn) ja Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik Anita Staub. Vestlust veab arhitekt Margit Mutso. Kõigil külalistel on võimalus kaasa rääkida ning küsimusi küsida.
* Pealkirjas (H)arutus on sõna arutus, mis tähendab kas mitmeid osalisi hõlmavat mõtete ja arvamuste vahetust, ühist arutamist millegi üle, aga tähistab ka mõistusetust, rumalust. (H)arutusel me harutame arutusi.
Sissepääs on tasuta.
Pärast vestlust pakume jooke ja suupisteid.
Vestlussarja toetavad Advokaadibüroo RASK ning Eesti Kultuurkapital
Ajakiri Kunstiteaduslikke Uurimusi ootab artikliettepanekuid järgmistesse numbritesse. Ettepanekud pikkusega 1-2 lehekülge palume saata 20. märtsiks aadressile: ingrid.ruudi@artun.ee. Saata võib ka valmis artiklikäsikirju. Laekunud pakkumiste seast teeb ajakirja kolleegium valiku aprilli keskpaigaks. Käsikirju ootame 1. oktoobriks 2023; artikkel avaldatakse kahe positiivse eelretsensiooni korral.
Samuti ootame ideid ja ettepanekuid erinumbriteks.
Teretulnud on ka lühiartiklid erialase poleemika, raamatuarvustuste ja konverentsiülevaadetega ning ettepanekud, milliseid aktuaalseid või klassikalisi erialatekste võiks avaldada tõlkerubriigis.
Varasemate ilmunud numbrite sisututvustused, artiklite vormistusjuhendid, kolleegiumi koosseisu jm info leiab ajakirja kodulehelt: ktu.kty.ee
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 15.30 Põhja pst 7, ruumis A501. Kaitsmist kantakse üle ka EKA TVs.
Doktoritöö juhendaja: prof Andres Kurg (Eesti Kunstiakadeemia) Eelretsensendid: dr Madli Pesti (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool) Oponent: dr Madli Pesti
„Allumatud kehad“ on genealoogiline uurimus teatud radikaalsetest kunstilistest ja postkunstilistest (kunstilist ületavate) või transkunstilistest (kunstilist läbivate) performatiivsetest praktikatest, mida vaadeldakse läbi teisenemiste nende formaatides, strateegiates ja taktikates. Käsiteldava ainese kattuvus performance’i kunsti ja selle ajalooga on küll suur, kuid siiski mitte täielik.
Monograafias kasutatud uurimismeetod on laenatud Michel Foucualt’lt ja tugineb tema (omakorda Friedrich Nietzschelt laenatud) genealoogia mõistele, mida Foucault vastandab algupära otsivale etümoloogilisele kirjutusele. Genealoogiline ajalookirjutus tegeleb diskursiivsete protsessidega – nendega, mis avalduvad eelkõige kehades ja kehade kaudu, sest just keha on tema järgi sündmuste sissekirjutamise pind. Genealoogia ei tegele alguse ja lõpp-punkti fikseerimisega, vaid teatud protsesside esiletõusu (Entstehung) kaardistamisega, mis toimub alati teatud jõudude vahekorra tingimustes.
Küsimus, mille uurimust alustades püstitasin, oli õigupoolest lihtne: kui senised käsitlused performance’i ajaloost ei rahulda, siis milline oleks mõeldav alternatiivne narratiiv, mis nende praktikate sisemise loogika ja kujunemisega paremas vastavuses oleks? Samuti – milline pilt avaneb performatiivsete praktikate transformatsioonidest ajas, siis kui neid käsitleda läbi formaatide ja diskursuste genealoogia?
Ainus motiiv, mis näib olevat ühine kõigile töös käsitletud erinevatest aegadest pärit ja erinevatel ajenditel toime pandud performatiivsetele tegudele (kaasused peaasjalikult Lääne-Euroopast, USAst, Eestist ja Venemaalt), on allumatus. Need performatiivsed praktikad ja üksikperformance’id on teatud viisil allumatuse aktid. Need inimesed, rühmitused või grupeeringud käituvad kas kollektiivselt või üksi teatud kehtivate normide suhtes vaenulikult või vähemalt ükskõikselt, astuvad teadlikult neile vastu, käituvad veidralt või obstsöönselt, mingeid tavasid ja norme või suisa seadusi rikkudes, et seada kahtluse alla kehtiv konsensus, opressiivne või sellisena tajutud Sümboolne kord, kehtiv poliitiline või moraalne raamistik. Nad rakendavad selleks kõigeks erinevaid performatiivseid strateegiaid ja taktikaid ning aproprieerivad teatud olemasolevaid või loovad uusi formaate. Neil võib olla väga erinev arusaam sellest, mida ja kuidas teha või esitada, millised on aktsiooni eesmärgid ja kuidas neid saavutada, kuid kõik nad panevad mängu oma keha, n-ö toovad oma naha turule, et teha oma tegu teoks. Nad on allumatud kehad: nad mässavad, nad rikuvad reegleid, sõltumata sellest, kas neile allumatuse aktidele järgneb (võimude) repressioone või mitte. Need on praktikad, mis millegi representeerimise asemel on pigemini presentsed, kohal olevad, sekkuvad, häirivad, tülikad, nihestavad, aga vahel ka mängulised, meelelahutuslikud ja seksualiseeritud, naudingule suunatud või vastupidi, vägivaldsena tajutud naudingust keelduvad, abjektsed.
Raamatu üheksa peatükki moodustavad siin erinevate formaatide (rituaal, kunstnikukabaree, loeng-performance, linna-aktsionism, bänd) kronoloogilised kasutus- ja teisenemisajalood (üldjuhul) nii, nagu neis avalduvad muutused konkreetsetes juhtumites või fenomenides esile on kerkinud. Samuti on vaatluse all teatud poliitilise performance’i praktikad – otsene aktsionism, meediaaktsionism, taktikaline meedia jne –, mida oli võimalik poliitilise ja kunstilise ristteedelt leida ning mille strateegiate ja taktikate teisenemisi erinevatel perioodidel jälgida. Käsitlemist leiavad ka teatud performatiivsed sotsiaalsuse konstrueerimise ja suhete loomise viisid (nt performatiivsetest praktikatest välja kasvanud kommuuni, suhestuva esteetika, kommonismi praktikad), nende kriitika ning teisenemised ajas. Omaette suur teema on ka „subjektsuse mäss“, kõik need väikesed obstsöönsed ja transgressiivsed praktikad, kehade mäss subjektiveerimise, piiride ja allutamise vastu, mille poolest performance’i kunsti ajalugu tõepoolest nii rikas on, kuid mida ei saa otseselt käsitleda ei formaatide ega strateegiatena, vaid teatud kehalise allumatuse žestide, vastukäitumise ja normide rikkumisena.
Tegemist on uurimusega, mis pakub teistlaadse viisi vaadelda performatiivsete praktikate ajalugu, luues ühe võimaliku alternatiivse üldkäsitluse mudeli, mida on võimalik ka edaspidistes uuringutes aluseks võtta.
Doktoritöö kaitsmiskomisjoni liikmed: prof Krista Kodres, prof Virve Sarapik, dr Anu Allas, dr Anneli Randla, dr Luule Epner, prof Marek Tamm, prof Eneken Laanes.
21. veebruaril kell 16-18 kutsub Eesti Kultuuri Koda Kinomajas (Uus tn 3) poliitilisele debatile Riigikogu valimistel osalevate erakondade kultuuriministri kandidaatidega.
Sündmust kannab veebiülekandena üle Postimehe kultuuritoimetus.
Eelseisvate Riigikogu valimiste valguses korraldavad loomeliidud ja Kultuurikoda Kultuuriministri kandidaatide avaliku debatti, mis annab võimaluse kõigile ministri kandidaatidele tutvustada oma kultuuri alaseid eesmärke ja plaane.
Tänaseks on selgunud erakondade Kultuuriministri kandidaadid/esindajad, kes on tänaseks kinnitanud oma kohaletulekut: Anneli Ott – Keskerakond; Heidy Purga – Reformierakond; Kaarel Oja – Sotsiaaldemokraatlik Erakond; Tõnis Lukas – Isamaa Erakond; Loone Ots – EKRE.
Debatti modereerib Helle Tiikmaa (Ajakirjanike Liidu juht), vabakutseliste ravikindlustuse teemalist arutelu juhib Airi Triisberg (vabakutseliste loovisikute huvikaitse ekspert) ning kultuurivaldkonna rahastuse teemat suunab Gert Raudsepp(Teatriliidu juht).
Debatil ootame kultuuriministri kandidaatidelt vastuseid teemadele: 1. Millised on Teie vaatenurgast edulood ja probleemkohad Eesti kultuurivaldkonnas viimasel valimisperioodil? Millisena näete meie kultuuri aastate pärast? (2 min) 2. Viimase kahekümne aastaga on Kultuuriministeeriumi eelarve osakaal riigieelarves vähenenud ligi 2 korda: 3,84%-lt 2002 2,1%-le 2022. Kuidas, ja kas üldse, plaanite seda olukorda parandada? (3 min) 3. Milline on Teie erakonna seisukoht loovisikute ravikindlustuse ning sotsiaalsete garantiide, sealhulgas eripension ja üldine pensionisüsteem, osas? (4 min) 4. Kuidas ja milliste vahenditega tagada kvaliteetne kunstnike, interpreetide ja teiste loovisikute ning teadliku kultuuritarbija juurdekasv? (2 min)
Sündmuse korraldajateks on Eesti Kultuuri Koda, Eesti Kinoliit, Eesti Teatriliit, Eesti Balletiliit, Eesti Disainerite Liit, Eesti Ajakirjanike Liit, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit.
Aeg: 14.02 kell 17.00 Koht: EKA auditoorium (A-101)
14. veebruaril teeb Ingrid Ruudi tagasivaate oma 2020. aasta lõpul kaitstud doktoritööle „Spaces of the Interregnum: Transformations in Estonian Architecture and Art 1986–1994“. Doktoritöö fookuses oli üleminekuaeg, mis suhteliselt vähese ehitustegevuse tõttu polnud seni Eesti arhitektuuriajalookirjutuses kuigi palju tähelepanu pälvinud. Ometi oli tegemist oluliste arengute perioodiga, mil muutusid põhjalikult arhitektuuriloome võimalused ja tingimused. Hilisnõukogude ajast pärit veendumused ja praktikad põimusid uute läänest saabuvate mõjutustega. Kohanema pidi nii värskete intellektuaalsete hoovuste, uute (või puuduvate) seadusandlike ja korralduslike raamide, teistsugustele alustele tuginevate omandisuhete, uute ehitusmaterjalide kui ka juba saabuva arvutis projekteerimisega. Doktoritöö käsitles nii ehitatud ja planeeritud ruumi, selle visualiseerimist ja etendamist kui ka teoreetilist mõtestamist ja refleksiooni, eesmärgiga näidata, kuidas see kiirete ja hüplike muutuste periood väärib väärtustamist omaette tähendusliku ajastuna ning kuidas uuele ühiskonnale vajaliku ja kohase ruumi kujutlemine ja tootmine leidis aset väga mitmesugustel ja omavahel põimunud tasanditel. Loeng annab ülevaate viiest juhtumiuuringust, mis näitavad arhitektide krambivaba suhtumist ja kaasarääkimissoovi uue avalikkuse kujundamisse ning projekte ja lahendusi, mis tõenäoliselt ei oleks saanud sündida ei enne ega pärast seda dünaamilist ja radikaalselt avatud perioodi.
Ilmunud on ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi 2022. aasta sügistalvine number. Seekordses numbris võtab Helen Bome vaatluse alla Rocca al Mare suvemõisas asunud raidkivide väliekspositsiooni, nn Via Appia saatuse – nii väljapaneku turundamise kohalikele ja turistidele kui ka vandalismiaktid hauaplaatide ja kujude suhtes, analüüsides, kuidas peegeldub selles baltisakslaste ja eestlaste erinev suhtumine raidkivipärandisse. Annika Toots käsitleb Jaan Rieti mahuka klaasnegatiivide kogu digiteerimist ja selle kaudu analoog- ja digitaalkujutiste suhet, kutsudes üles vaatlema neid mitte binaarsete vastanditena, vaid fotograafia olemusliku „voolavuse“ esiletoojatena. Mari Laaniste vaatleb kultusfilmi „Hukkunud Alpinisti hotell“ visuaalset keskkonda kui kujutluslikku ruumi, mis vormis nägemust mittenõukogude maailmast. Agnes Neier ja Joosep Susi analüüsivad foto kasutamist tänapäeva Eesti luuleraamatutes, jälgides, kuidas lüürilise luule ja fotode performatiivsed aspektid vastastikuses dialoogis teisenevad. Tõlkerubriigist leiab Griselda Pollocki klassikalise käsitluse „Modernsus ja naiselikkuse ruumid“, lisaks hulgaliselt aasta jooksul toimunud konverentside ülevaateid ja raamatuarvustusi.
Saadaval EKA raamatukogus, raamatupoes Krisostomus ja peatselt ka mujal.
27. jaanuari Tartu Ülikooli senati istungil valiti kunstiajaloo professori ametikohale Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi kaasprofessor Anu Mänd, kes keskendub teadustöös kesk- ja varauusaja kunstile ning sotsiaal- ja kultuuriajaloole. Uus kunstiajaloo professor valiti seoses professor Juhan Maiste emeriteerumisega.
Anu Mänd kaitses oma doktoritöö 2000. aastal Kesk-Euroopa Ülikoolis Budapestis. Ta on avaldanud mitu raamatut eesti ja inglise keeles, viimati ilmus talt koos kaasautoritega “Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis”. Ta on andnud välja hulgaliselt publikatsioone juhtivates rahvusvahelistes väljaannetes. 2006. aastal pälvis ta Eesti Vabariigi teaduspreemia humanitaarteaduste valdkonnas. Männil on rikkalik ja edukas kogemus teadusgrantide taotlemisel ja ta on täiendanud end Uppsala Ülikoolis, Göttingeni Ülikooli digihumanitaaria keskuses ja Hollandi humanitaar- ja sotsiaalteaduste kõrgharidusinstituudis (NIAS). Professorina on tal kavas muuta kunstiajaloo õpetamine ja uurimine interdistsiplinaarsemaks, lõimides seda ajaloo, arheoloogia ja religiooni uuringute ning teiste lähedaste teadusharudega.
Aeg: 6.02.2023 Koht: Teatri- ja muusikamuuseumis ( Müürivahe 12, Tallinn)
6. veebruaril toimub seminar „Keeruline pärand muuseumides. Restitutsioon, dekoloniseerimine ja päritolu-uuringud“ kell 12-16 Teatri- ja muusikamuuseumis (Müürivahe 12, Tallinn).
Seminari korraldab ICOM Eesti Rahvuskomitee päritolu-uuringute töörühm, kes algatab sellega valdkonna seminaride sarja, millega tutvustatakse temaatilisi rahvusvahelisi ja Eesti diskussioone.
Seminaril teeb restitutsiooni teemade rahvusvahelistest praktikatest ülevaate Dr Kamil Zeidler (Gdanski Ülikool, Poola).
Ettekannetega restitutsiooni, dekoloniseerimise ja päritolu-uuringute temaatikast Eestist esinevad Aleksandra Murre (Kadrioru Kunstimuuseum), Kristiina Tiideberg (Eesti Kunstimuuseum), Piret Koosa (Eesti Rahva Muuseum), Mariann Raisma (Tartu ülikooli muuseum), Greta Koppel (Kadrioru Kunstimuuseum).
Huvipakkuvad teemad, küsimused, mida soovite seminaril kuulda, saab jagada korraldajatega registreerimisvormil: https://forms.gle/8yyHZYxZo8cAr1L59.
Seminari lindistatakse ning saab edaspidi kättesaadavaks ICOM Eesti YouTube’i kanalilt.
Laekunud teemad ja küsimused, millele seminari kontekstis oodatakse vastuseid:
Muumiad muuseumikogudes, 19. sajandist, mis oleks oluline silmas pidada?
Viilma või teised sarnased arvamused – kuidas peaksid muuseumid toimima kui keegi tuleb ja soovib midagi tagasi?
Kas mul on õigus tagasi küsida vanatädi maali ja mis selleks on vaja teha. Tõenäoliselt oli omanduses kuni küüditamiseni.
Kas igasugused vanad ja teiste rahvaste kogud on küsimuseall seoses koloniaalteemadega?
Kuidas kolonialismiteemad, mis Euroopas, Ameerikas aktuaalsed, meid puudutavad?
Mida võiks muuseumide dekoloniseerimine tähendada Ida-Euroopa riikides, kus ei ole suuri koloniaalvallutustelt toodud kogusid nagu Inglismaal, Belgias või Saksamaal? Kas ja kuidas võiksid Ida-Euroopa muuseumid end dekoloniseerida (nt vene impeeriumist / USA ja Lääne-Euroopa kolonialismil põhinevatest väärtustest)?
Kadi Polli räägib oma doktoritööst, mis võttis vaatluse alla Balti valgustusaegse kunstivälja, keskendudes harrastuslikule pildipärandile. Pöörates fookuse 18.sajandi veel tagasihoidlikult professionaalselt-institutsionaalselt kunstielult laiemale harrastajate ringile ja kunstiliselt kõrgetasemelistelt piltidelt harrastuslikele, argistele, rakenduslikele joonistuspraktikatele (reisi- ja teadusjoonistused, kartograafilised ülestähendused, koduloolised ja muinasteaduslikud pildid, päevikuvinjetid jpm) on jälgitud kunstitundmise ja joonistusoskuse hüppelist kasvu Balti aadli- ja haritlaskonna seas 18.sajandi teisel poolel – ja veel enam, pildimeedia märkimisväärset rolli Balti valgustuses. Selline vaatenurga muutmine ja seniste kohalikku kunstivälja kirjeldavate mustrite teatav ümbermängimine on töös abiks balti kunsti erijoonte esiletoomisel, lubades alaväärsuskompleksita käsitleda siinse varase pildipärandi vähest esteetilist kvaliteeti ja madalat loomelendu ning hinnata sellele omast valgustuslik-pragmaatilist suhtumist ja rakenduslikku-harrastuslikku iseloomu kui baltisaksa kunstikultuuri ühte põhijoont. Koos siinsete harrastajate pildikogemuse ja -eeskujude kaardistamisega võetakse fookusesse Balti valgustuskunsti kõige tähtsam ja iseloomulikum, kohalikku visuaalset identiteeti loov pildižanr – muististe ja vaatamisväärsuste pildilised topograafiad ning maastikujoonistused. Erinevates artiklites lisandub naisuurimuse aspekt, kunstikogude ja –turu teema ning mentaliteediajaloost lähtuv pilk joonistamise erinevatele funktsioonidele ja kunsti/kunstniku positsioonile Balti ühiskonnas. Omaette tähelepanu saavad kunstiharrastuse ja kunstnikuprofessiooni eristamine ja teadvustamine balti mentaliteedis ning mitmed just valgustusajas siinmail väljakujunenud kultuurilised enesedeterminatsioonid, mis jäävad harrastuslikku, valgustuslik-pragmaatilist suhtumist kunstiloomesse toitma ka 19. sajandi edenedes.
Kultuurileht Sirp on oma paremaid autoreid-kaastöölisi laureaadi tiitliga tänanud juba aastast 1964. Sadade 2022. aasta jooksul lehele kirjutanud autorite hulgast valis Sirbi toimetus välja neli laureaati, kelleks on Airi Triisberg, Katrin Tiidenberg, Jan Kaus ja Joosep Susi.
Airi Triisberg on vabakutseline kuraator, kunstiteadlane, ajakirjanik, kultuurikorraldaja, kunsti- ja ühiskonnahariduse pedagoog, kunstitöötajate huvikaitse edendaja ja vabakondlike algatuste eestvedaja. Ta on õppinud kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis ja töötanud kuraatorina, sealhulgas lektorina, Leipzigi kaasaegse kunsti muuseumis, kunstigaleriis A und V, kommunistlikus laboris Translib, samuti EKAs, Helsingi kunstiakadeemias, Aalto ülikoolis, Maa kunstikoolis, Läti kunstiakadeemias, Leipzigi graafika ja raamatukunsti kõrgkoolis (HGB), Berliini kunstiakadeemias (UDK), Berni kunstikõrgkoolis (HKB), Taani kuninglikus kunstiakadeemias ja Londoni Goldsmithi ülikoolis. Nii iseloomustatakse teda kunstnikupalga pälvinute tutvustuses. Ise on ta ennast määratlenud eelkõige vabakutselise kunsti(kultuuri)töötajana. Töökohtade uhke nimekiri on aga pahatihti tähendanud tööandajaga sellist lepingulist suhet, millega ei ole tagatud tervise- ja pensionikindlustus.
„Kaasaegses kunstis keskendutakse sageli sotsiaalse ebavõrdsuse ja ühiskondlike võimusuhete analüüsimisele, kuid kunstiteoste loomise ja eksponeerimisega seotud majanduslikud aspektid on harva avaliku diskussiooni objektiks,“ on Airi Triisberg kirjutanud EKKMi teooriaklubi tutvustuses nüüd juba ligi kaksteist aastat tagasi. Ta oli teooriaklubi üks algatajaid ja eestvedajaid. Aga mitte ainult, ta oli ka kunstitöötajate liikumise Kaasaegse Kunsti Liit aktiivsemaid ja pühendunumaid osalejaid. 2011. aasta algul, 10. II käsitleti Sirbi kunstikülgedel, eriväljaandes „Kunsti-töötajate hääl“– nagu on koostajad Airi Triisberg, Maarin Mürk ja Maria-Kristiina Soomre seda ise nimetanud – kunstitöötajate olukorda ja esitati küsimus: kas kõigepealt saame rikkaks ja siis hakkame õiglaseks? Kümme aastat hiljem, 14. I 2022 avaldas ta koos Maarin Ektermanniga Sirbis üleskutse „Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks!“. Tõe huvides ei ole seda õige üleskutseks nimetada, sest see sisaldas nii valdkonna analüüsi kui ka põhjendatud ettepanekuid, mille taga oli aastatepikkune töö, ning mis peaasi, tihe koostöö kunstivaldkonna esindajatega. Ei ole kindel, kui hästi saab seal esitatud tasumäärasid kasutada, sest rahapuudus seab piirid, aga pärast üleskutse ilmumist ei ole ühtegi kunstiinstitutsiooni ega -korraldajat, kes ei mõtleks kunstnike õiglase tasustamise peale. Üleskutse lõpeb lootusrikka küsimusega: „Kas hakkame õiglaseks?“
Põhjalikkus ja asjatundlikkus iseloomustab ka Airi Triisbergi intervjuusid: tollase ametühingu keskliidu juhi Peep Petersoniga (8. IV 2022), kunstnike liidu presidendi Elin Kardiga (29. IV 2022) ja Norra kunstnike liidu juhi Ruben Steinumiga (29. VII 2022). Kui mõelda juurde veel paari varasema aasta vestlused-intervjuud, näiteks kultuurkapitali kujutava rakenduskunsti sihtkapitali nõukoguga (16. IV 2021), kultuuriministeeriumi kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomrega (19. II 2021), Tallinna Kunstihoone kuraatori Siim Preimani (22. I 2021) ja teistega ning ka Airi Triisbergi oma artiklid, siis saab ka Sirbis ilmunute puhul rääkida kunsti(kultuuri)töötajate majandusliku olukorra tõetruust esitamisest, analüüsist, ning mis kõige tähtsam, ideedest, mis ei ole pelgalt utoopilised, vaid osutavad väljapääsule ja kutsuvad üles poliitilistele otsustele. Rääkimata Triisbergi artiklitest ja sõnavõttudest Vikerkaares, Müürilehes, Feministeeriumis ja ka kogumikust „Kunstitöötajad“ („Art Workers“, 2015). Ta on selle koostanud koos Erik Krikortzi ja Minna Henrikssoniga.
Koostöö on ühiskonnaelus edu tagatis ning nii on mõnedki uurimused-artiklid valminud Airi Triisbergil koos mõne kolleegiga. Isiklik kogemus on üheks valdkonna mõistmise ja sellesse süvenemise (eel)tingimuseks. Vabakutselisena on ta õppinud orienteeruma nii mõnelgi juhul läbipaistmatus seaduserägastikus ja mõistma, et oma elutingimuste parandamisel tuleb mõelda ka kolleegide-kaasteeliste peale. Siit edasi juba vildaka süsteemi muutmise peale.
Võrdsuse ja õigluse saavutamine eeldab järjekindlust. Loodetavasti on Sirp Airi Triisbergile ka edaspidi avaldamisplatvorm.
kunstiteaduseaastasada.wordpress.com 