Kategooriad
Määratlemata

Linda Kaljundi: tankist edasi – kas arutelu ja dialoog on lubatud?

Linda Kaljundi kirjutas “Müürilehes” ajaloomälust ja monumendidebati vajalikkusest.

Muidugi võib öelda, et sõja ajal ei jõua, saa ega tohi pikki debatte pidada, aga kui mõistlik on öelda keeruliste, tundlike ja potentsiaalselt lõhestavate teemade puhul resoluutselt, et ei, meil ei ole teiega midagi arutada, küsib Linda Kaljundi Müürilehes ilmunud arvamusloos.

Paljudel on saanud veebruarist saadik harjumuseks vaadata igal hommikul esimese asjana üle sõjauudised. Nii ka minul. Suvest alates oleme saanud kõik jälgida, kuidas Donetskist ja mujalt tulevate rindeteadete kõrval võtavad järjest rohkem ruumi uudised ühest teisest sõjast, mis käib siinsamas monumentide ümber.

Ajalugu ja tänapäev ei ole Eestis ammu nii teravalt põrkunud, ehkki mälukonflikte pole siin just vähe olnud. Käimasolev võitlus monumentide ümber ei ole läinud nii teravaks kui pronkssõduri kriis (2007), kuid võib olla kokkuvõttes ulatuslikumgi. Lähiaja otsustest sõltub, kas uut monumentaalset konflikti on võimalik ühiskondliku mälutöö edendamiseks ära kasutada või mitte.

Monumendid valimiste vankri ees

Ajaloo mäle(s)tamine on alati seotud olevikuga. Monumentide kõrvaldamise kõige olulisemaks tõukejõuks on küll sõda Ukrainas, kuid selle juures on raske vaadata mööda teistest, sh parteipoliitilistest huvidest. Ei kerkinud ju “teata punamonumendist” kampaaniad esile kaugeltki kohe sõja puhkemise järel, vaid alles suvel. Valimiste eel tuleb kasuks nii mõne konkreetse II maailmasõja monumendi kui ka nende kõigi mahavõtmine – või vähemalt lubadus seda teha. Sarnaselt pronkssõduri kriisi ajale ei soovi ükski partei monumenditeisaldaja mainet konkurentidele maha mängida. Samuti on mälestusmärkide mahavõtmise puhul palju lihtsam pakkuda konkreetset lahendust kui teiste praeguste, üha nurjatumate probleemide puhul, mis on seotud näiteks energia, inflatsiooni ja keskkonnaga.

Samas oleks vale seostada monumendikampaaniat üksnes poliitikaga, isegi kui seda ei saa nimetada ka ainult rohujuuretasandi initsiatiiviks. Mitmed kohalikud algatused ja emotsionaalsed reaktsioonid näitavad, et teema läheb inimestele väga korda. Paljudele eestlastele pakuvad monumentide mahavõtmise algatused võimalust tegeleda vapustusega, mille on põhjustanud sõda Ukrainas, aga ka uuesti aktuaalseks muutunud lugudega stalinistlikest repressioonidest. Vähem afektiivne ei ole olnud ka eestivenelaste (kaitse)reaktsioon, mida ei põhjusta ainult erinevad arusaamad II maailmasõjast, vaid ka aruteludest ja otsustusprotsessidest kõrvalejäetuse tunne.

Arutelu välistamise probleem

Samas on monumentide mahavõtmise alustamisest peale edastatud jõuliselt sõnumit, et siin ei ole midagi arutada. Seda võib kogeda eri tasanditel alates meediast ja argikõnelustest kuni ekspertide kogudeni. Sama seisukoht väljendus ka salakomisjoni moodustamises, mida taunisid mh loomeliidud. Arvestades olukorra keerukust, emotsionaalset laetust ja ühiskonna lõhestatust, oleks debattide jätkuv mahasurumine kõige halvem stsenaarium. Sealjuures ei vaja me arutelu mitte ainult Narva tanki või mõne muu konkreetse monumendi üle, vaid kogukondade erineva ajaloomälu teemal laiemalt.

Võib väita, et sõja ajal ei saa me seda endale lubada. Samas näitab ühiskonna tugevust just julgus tulla toime erinevate sümbolitega ja oskus arendada dialoogi erinevate arusaamade vahel. Arutelu allasurumine teeb Eestit seevastu pikemas perspektiivis nõrgemaks. See kaugendab meid ka euroopalikust ajaloo- ja mälukultuurist, mille eesmärk on olnud õppida toime tulema erinevate tõlgendustega. Klassikaline näide selle kohta oleks Prantsuse ja Saksa kooliõpikute katse integreerida ka naabermaa vaadet ühisele, sageli konfliktsele ajaloole.

Professor: punamonumentide teisaldamise arutelu ei tohiks karta

Praegu on Ida-Euroopa solidaarsus ja oma ajaloolise kogemuse teadvustamine vajalikum kui kunagi varem. Ometi ei peaks heitma sellega koos kõrvale kõike seda, mida on Euroopas II maailmasõja järel ajaloohariduses, muuseumides jm aegamööda saavutatud: õpetada inimesi aru saama, et ajaloost on läbi aegade räägitud – ja seda on ka ära kasutatud – erinevatel viisidel; et eri kogukondadel ja huvigruppidel võibki olla minevikust erinev nägemus; ning et kõige olulisem on selles kõiges orienteerumiseks arendada omaenese kriitikameelt ja allikate lugemise oskust.

Taasiseseisvumise aastapäeva puhul 20. augustil peetud kõnes mainis president Alar Karis “keerulisi arutelusid sümbolite, mäletamise ja ajaloo tõlgendamise üle” ning ütles: “Need ongi rasked teemad, mis tuleb läbi vaielda, et võimalikult paljudel oleks ühtmoodi selge, mida Eesti Vabariik peab sobivaks ja mida mitte.” Vahest ongi just seda läbivaidlemist kõige enam vaja. Praegu ei ole ju seegi selgeks vaieldud, mida peetakse seoses II maailmasõjaga sobivaks. Mis hetkel ületab sõja mälestamine kohalike venelaste poolt lubatud piirid? Kuidas kaasata läbirääkimistesse “punase joone” üle ka eestivene kogukond? Ja kas II maailmasõja mälestamisel tuleks otsida ka eestlaste ja eestivenelaste ühisosa?

Tõnis Saarts kirjutas 25. augustil Postimehes, et aeg eestivene vähemuse lõimimiseks ei ole olnud kunagi nii soodne. Kui mureks on eestivene ajaloomälu sõltumine suure isamaasõja müüdist, siis tuleks luua ruumi kohalikule eestivene ajaloole – jäädvustada ja väärtustada nende mälestusi ning materiaalset kultuuri, siiatulemise ja kohanemise lugusid jne. Vähene kajastatus torkab eriti silma ajalooõpikutes, kus eestivenelasi seostatakse tihti ainult hilise nõukogude aja massiimmigratsiooniga ja sellega, et nad võtsid eestlastelt korterid ära.

Koos monumendiga ei kao ajalugu

Ühte keerulise ajalooga tegelemise vahendit pakuvad ka monumendid. Seda aga siis, kui nende ümber on debatt lubatud. Monumendid võib küll maha võtta, kuid see ei tee olematuks keerulist ajalugu. Vastupidi, see võib teha ajalooga toimetulemise märksa keerulisemaks. Eri maade kogemus on näidanud, et ajaloolisi traumasid ei saa alla ega maha suruda, kuid neid saab läbi töötada. Kui nõukogudeaegsed II maailmasõja mälestusmärgid praegu maha lammutada, siis ei saa seda otsust enam kunagi tagasi pöörata. Siis ei saa enam ükski õpetaja minna oma õpilastega kohapeale arutama selle üle, kuidas ajalugu on eri aegadel erinevalt mäletatud ja (näiteks nõukogude ajal) ära kasutatud. Taolist pedagoogilist potentsiaali oleks palju Maarjamäe memoriaalil ja seda ümbritseval mälumaastikul. Hoopis teistmoodi näide selle kohta, kui mõtlemapanev võib olla näha eri aegadel püstitatud mälestusmärke, on Klooga koonduslaagri väliekspositsiooni osaks olev monumendipark. 

Ühtlasi võime sattuda olukorda, kus järgmiste valimiste eel või mõnel muul kriitilisel hetkel hakatakse otsima uut kihistust nõukogude või muust perioodist, mille märke avalikust ruumist maha võtta (väheste tsaariaja mälestusmärkide suhtes on sarnased üleskutsed juba kõlanudki). Krista Kodres tõi juba üsna monumendisõja alguses (6. juuli Postimehes) näite mõisatest: kui need oleks Eesti Vabariigi loomise ajal laialt levinud saksavaenulikkuse mõjul maha lammutatud, oleksime praegu oma ajaloo ja pärandi seisukohast kahtlemata vaesemad. 

Sellega ei taha ma öelda, et monumendid peaksid viimseni alles jääma. Küll aga ei tohiks ilma aruteludeta võtta vastu otsust, et need peavad kõik avalikust ruumist kaduma. Kampaania korras tegutsemine toob enamasti kaasa soovimatuid tagajärgi ja võib anda vaikselt võssa unustatud sammastele hoopis uut mõjuvõimu. Üleliia keerukas ei oleks aga panna kokku ekspertidest koosnevaid komisjone, kus pidada nõu selle üle, mida ühe või teise piirkonna monumentidega ette võtta – ning kaasata sellesse ka kohalikke kogukondi. Sealjuures ei pruugiks allesjäämise kriteeriumiks olla üksnes n-ö kunstiväärtuslikkus, vaid pärandi või ka kohaliku ajaloomälu seisukohalt võib olla väärtuslik just mõni kõrvalises kohas seisev erilise kunstilise ambitsioonita või suisa asjaarmastajalik mälestusmärk.

Allesjäävatele monumentidele uue raamistuse leidmiseks saab korraldada ideekonkursse, mis aitaksid nii sõnastada uusi tahvleid jmt, ja luua ka võimalikke kunstilisi sekkumisi. Erinevaid võimalusi pakuvad ka muuseumid. Muuseum ei ole koht, kuhu kuhjata lihtsalt kõik avalikus ruumis tüli tekitanud mälestusmärgid Jaak Joala sambast Narva tankini. Nüüdisaegne museoloogia püüab esmajoones jätta objekti selle algsesse asupaika, tekitades uue ekspositsiooni selle ümber. Ja juhul kui see tuuakse siiski muuseumi, kaasatakse väljapaneku loomisesse ka publikut koos nende erinevate lugude ja arusaamadega. 

Seega on monumentidega tegelemiseks vaja ennekõike aega ja arutelu. Lahendus ei pruugi olla nii kiire, aga pakub erakordselt olulise lisaväärtusena võimalust arendada dialoogi siinse mitmekihilise ajaloomälu üle ja eri kogukondade vahel.

Linda Kaljundi. Foto: Eva Sepping

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s