Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarjas esineb Kristina Jõekalda, kes tutvustab 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud doktoritööd “Saksa mälestised ja Balti Heimat. Pärandi historiograafia „pikal 19. sajandil“” .
Aeg: 16.11 kell 17.00
Koht: EKA aula (A-101)
Kristina Jõekalda vaatab tagasi oma 2020. aaasta novembris Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis kaitstud doktoritööle „Saksa mälestised ja Balti Heimat. Pärandi historiograafia „pikal 19. sajandil““, mis vaatles rahvusluse ja kolonialismi avaldusi baltisaksa kunstiteaduses ja pärandiloomes ning nende mõju hilisematele eesti autoritele. Baltisaksa pärand kui ajalooline „võõras“ tõstatab endiselt küsimusi. Baltisakslasi on kombeks käsitleda ainiti ajaloolises võtmes, kuigi nende arhitektuuripärand vormib ruumilist keskkonda tänini. Väitekiri analüüsis siin mail avaldatud varaseid kohaliku arhitektuuri ajalugu ja kaitsmist puudutavaid kirjutisi, iseäranis neid, mis seotud kultuurimälu, identiteedi, kuuluvusega, enamik neist saksakeelsed. Põhifookus oli seatud õpetatud seltside ja Wilhelm Neumanni (1849–1919) panusele.
18. sajandi lõpuga ei alanud mitte ainult rahvusluse, vaid ka kultuuripärandi tõusu periood, nii humanitaarteaduste kui kodanikuühiskonna väljakujunemise periood. Nii on eesti rahvusliku pärandi idee tagasiviidav baltisaksa patriootliku liikumiseni. Kuigi mälestusmärgid ja historiograafia peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse, on kunstiteaduse ja muinsuskaitse ajaloolisi põimumisi vähe uuritud, veelgi vähem kummagi valdkonna populaarset mõõdet. Teoreetilises plaanis tõstataski väitekiri küsimusi kunstiteaduse, pärandiuuringute ja rahvusluse uuringute vahelistest distsiplinaarsetest piiridest. Nüüd on aeg küsida, mida oleks võinud teha teisiti ja kuhu edasi.
J. C. E. von Ungern-Sternberg, Oleviste kirik pärast põlengut, 1827. Eesti Kunstimuuseum
kunstiteaduseaastasada.wordpress.com 