Kategooriad
Määratlemata

Kunst 1/ 2022

Ilmunud on ajakirja Kunst uus number! Fookuses on nullindad, Tõnis Vint ja veel palju muud.

TOIMETUSELT

Kevad 2022

… ja ühtäkki muutuski kogu maailm, ühe silmapilgu jooksul, tundmatuseni. Üks ajastu on pöördumatult läbi saanud.

Meil oli kokku pandud üks ütlemata huvitav number, kus räägitakse nii tänapäeva kunstist kui ka lähikunstiajaloost, keskendudes 2000. aastate Eesti kunsti esimestele musealiseerimiskatsetele ja võrdlustele varasemate kümnendite kunstiga. Lisaks temaatiline erilisa, mis on pühendatud siinsele neoavangardi kangelasele Tõnis Vindile (1942–2019), kellel oleks täitunud 22. IV 2022 80 eluaastat. Ent siis…

24. II 2022 alustas Venemaa täieulatuslikku sõjalist sissetungi Ukrainasse, raputades sellega globaalse julgeolekuarhitektuuri alustalasid. Venemaaga oma idapiiri jagav Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigina kaitstud ja aitab igal võimalusel Ukrainat, ligikaudu 40 miljoni elanikuga Ida-Euroopa suurriiki, mis NATO-sse ja Euroopa Liitu ei kuulu.

Aga mure tuumakohvrit käes hoidva Venemaa presidendi võimalike järgmiste sammude pärast on vist küll kõigil inimestel, kes siin planeedil elavad ja hingavad ning loodavad putinliku režiimi kiuste homset päeva näha. Kliimakriis, koroonakriis ja erinevad identiteedipoliitikad, mis kogu maailma kultuuri- ja kunstielu viimastel aastatel peamiselt mõjutasid, on sõjategevuse tagajärjel taandunud pigem teisejärgulisteks teemadeks, sest oma mõtetes oleme hetkel kõik Ukraina inimestega.

Kirgliku natuurina oli seda oma viimastel päevadel teiste seas ka Leonhard Lapin (29. XII 1947–28. II 2022), hiljuti meie seast lahkunud kunstnik, arhitekt, teoreetik, professor, kirjanik ja poeet jpm – looja, kes oli legend juba oma eluajal. “Koos Lapiniga on lõplikult otsa saanud terve ajastu,” võiksime niisamuti siinkohal ilma igasuguse võltsi tagasihoidlikkuseta deklareerida. Hüvasti, 20. sajand!

Mees, kelle “sõrmejäljed” leiduvad siinsetest 1960. aastate popkunsti kihistustest ja esimestest happening’itest kuni kontseptualismi ja postmodernismini välja, oli mäletatavasti kõige muu hulgas suur Kazimir Malevitši (1879–1935) austaja. Olgu siinkohal näiteks toodud tema graafiline leht “Must ruut” (1980), mis valmis veel sügaval okupatsiooniajal, Nõukogude Liidu tsensuuri ja venestamispoliitika “viljastavates” tingimustes.■ 

Malevitšist endast on Lapin siinsamas ajakirjas (KUNST.EE 2015/2) sissejuhatuseks kirjutanud järgmist: “Malevitši vanemad olid poolakad ja tema esimese, 1927. aasta välisreisi esimene peatuskoht oli Varssavi. Sündinud Kiievis, oli ta tihedalt seotud Ukrainaga ning nimetas end ka selle maa kunstnikuks. Vene kunstnikuks pole ta end kunagi pidanud, kuigi venelased seda väga tahaksid.”

Andreas Trossek

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s